Olen läbi ja lõhki Haapsalu inimene. Sündinud siin, käinud siin koolis, vahepeal küll tänu ajateenistusele, ülikoolile, spordikarjäärile ja tööle elanud ka eemal, kuid tagasi tulnud Haapsallu, kus kasvatame praegu abikaasaga kolme last ja juhime väikest kodumajutust.

Võin öelda, et see aeg on andnud minule mitu perspektiivi, mille kaudu elu Haapsalus hinnata. Ma mäletan, kuidas siin oli koolis käia ja seda, mis tunne oli Haapsalut külastada ise mujal elades. Näen ka nüüd lapsevanemana, kuidas siin on elada ja seda kuidas meie kodumajutuse külalised ennast Haapsalus tunnevad.

Kogu selle aja vältel olen saanud rääkida oma kodulinnast uhkusega, seda nii välisvõistlustel käies, kui ka näiteks praegu, kus põhitöökoht on Tallinna külje all. Ka meie külalised on sellest linnast alati olnud lummatud ja lubavad tihti tagasi tulla. Kolleegidki küsivad, kuidas ma jaksan Haapsalu ja Tallinna vahet pea iga päev sõita, kuid ma vastan selle peale, et paremat elupaika lihtsalt ei leia.

Näen muidugi ka suurt probleemi, mis ei ole ainult mure Haapsalu jaoks vaid ka mure teistele asulatele, mis asuvad suurtest keskustest eemal ja olgem ausad, ka mure kogu riigile. See on inimeste vähesus, eriti, suurtest keskustest kaugemal olevates asulates. Inimesed liiguvad reeglina oma töökohtade lähedale, tööandjad tahavad liikuda just sinna kus on pädevat tööjõudu. Pole inimesi, pole tööjõudu. Ei ole tööjõudu, pole ka tööandjaid ja kui ei ole tööandjaid, siis ei jää ka inimesi. Ja nii jätkub see nõiaring kuni peab kokku tõmbama avalikke teenuseid või ohverdama teenuste kvaliteeti.

Ühtegi võluvitsa siin omavalitsustel pole, küll aga pole lootus minuarust täielikult kadunud. Koroona pandeemia ajal suunati paljud viiruse leviku vältimiseks kodukontoritesse. Pandeemiast saime õnneks üle, kuid kaugtöö või kodukontorid pole kuhugile kadunud ja tõenäoliselt jäävad ka edaspidi. Kaugtöö võimalus nõrgendab oluliselt argumenti, et kodu peab töökohale ligidal olema. Olulisemaks võivad muutuda muud kaalutlused nagu lasteaiakohtade saadavus, kooli, haigla ja muude avalike asutuste lähedalolu ning teenuste kvaliteet, linna miljöö ning korrasoid või Haapsalu, kui kuurortlinna puhul kindlasti ka ujumisvõimalused, spaad ja restoranid. Sellest lähtuvalt toetan näiteks kergliiklustee ehitamist Aafrika rannast Uuemõisani ja ka lasteaedade, koolide ning huvihariduse jätkuvat arendamist.

Samuti on olnud väga positiivne kuulda, et meie linnapea on järjepidevalt tähtsustanud Haapsalu ja Tallinna vahelise rongiliikluse taastamist. Hästi korraldatud ja kiire ühenduse korral tooks see meid piltlikult öeldes Tallinnale lähemale ja toetaks ka suvehooajal turismi, mis on seni olnud linnale üks olulisemaid tuluallikaid. Alati ei ole investeeringute tagasiteenimine ainus argument otsustamisel vaid tuleks vaadata, kuidas hästi korraldatud rongiliiklus mõjutaks regionaalpoliitikat laiemalt.  Olen ka ise teadvustamisse panustanud, tehes oma viimase võistluse sportlasena 2012 aastal Haapsalu raudteejaama perroonil.

Samas oma elu ühe esimese 7 meetrise hüppe tegin Haapsalu staadionil. Meil on hea asukoha ja potentsiaaliga staadion. Tahaksin väga näha uuesti pikki heitekaari, kiireid jookse ja pikki või kõrgeid hüppeid mõne kodumaise või välismaise sporditähe esitluses. Selleks toetan meie kodustaadioni ja tribüüni korrastamist ja järelvalve parendamist, et staadioni heakord säiliks.

Nagu on öeldud ei ehitatud Roomat ühe päevaga, aga soovin siiralt, et meie ilus linn saaks edasi arendatud samas vaimus. Et mõni noor pere võib siia sattuda ja tõdeda, et Haapsalus on hea ning teha sama otsuse, mida meie abikaasaga tegime 11 aastat tagasi, et jääda siia ka päriselt.

Soovin isiklikult panustada, et see mõte ka teoks saaks.