Elas kord Haapsalu linnas üks väike, kollaste seinte ja rohekat värvi katusega lasteaed. See maja ei olnud ammugi uus ega uhke, aga seal oli aastaid kõlanud laste naer, laulud ja muinasjutud. Ta oli kuulnud palju saladusi, näinud nii rõõmu- kui kurbusepisaraid. Nüüd kandis ta endas märke ajast — kriimustatud uksepiidad, tuhmuvad aknad ja kulunud trepiastmed, kuid kõik need olid nagu aurahad ajast, mil iga päev algas põnevusega ja lõppes kallistustega.

Lasteaia nimi oli lihtsalt “Väike Lasteaed”, ja kuigi ta ise ju ei saanud rääkida, tundsid kõik, et ta armastas lapsi väga. Ta hoidis nende saladusi oma seintes, nende joonistusi oma seinapaneelide vahel ja põngerjate iga samm kõlas tema põrandatel nagu muusika.

Aga aeg läks edasi.

Ühel sügisel kerkis teisele poole linna uus, suur ja moodne lasteaed. Sellel olid nutiklassid, interaktiivsed mänguväljakud ja isegi robot, kes jagas hommikuti terviseampsusid. Linna juhid otsustasid, et lapsed viiakse nüüd sinna — rohkem ruumi, ägedamad võimalused.

Ja nii juhtus, et Väike Lasteaed jäi tühjaks.

Alguses ta lihtsalt ootas. Ta arvas, et võib-olla tulevad lapsed tagasi. Aga päevad möödusid, kuud läksid ja nii tekkis vaikusesse kurbus. Tuul ulgus koridorides, vanad joonistused seintel kolletusid tasahilju. Lasteaia südames oli igatsus.

Kuni ühel päeval tuli sinna Keegi.

See polnud laps, vaid noor kunstnik, kellel oli peas müts täis värvipintsleid, hinges lapselik rõõm, silmis seletamatu sära. Tema järel tuli helilooja, kes aimas isegi uksekäepideme krääksus meloodiat. Nad jalutasid mööda vaikseid ruume, puudutasid vanu mänguasju, istusid kunagises magamistoas ja kuulasid… nagu kuulaksid maja hinge. Tuul kandis avatud akendest sisse metsa- ja merelõhnade rahustavat kokteili.

“Siia võiks luua midagi erilist,” ütles kunstnik.

“Näen juba seintel värve  ja kuulen helisid lagedelt kajamas,” naeratas helilooja.

Ja nad jäid.

Nädalate jooksul hakkas Väike Lasteaed tasapisi ärkama. Seintele ilmusid värvikad freskod, mis jutustasid lugusid merest, linnusest, ajast ja unistustest. Ühes rühmatoas oli nüüd hubane muusikatuba, kus iga nurgake helises oma toonis. Teises ruumis olid peeglid ja valgusmängud. Trepp oli muutunud otsekui vikerkaareks, mis ühendas kogu maja, vana liivakast sai kohaks, kus toimusid miniskulptuuride näitused.

Kunstnikke ja muusikuid tuli juurde. Mõned tulid Tallinnast, teised kaugemalt — Pariisist, Londonist, isegi Jaapanist. Igaüks lisas majale uut värvi, uut heli, uut hingust. Isegi üks noobel kirjanikuhärra palus Väikeselt Lasteaialt endale toakest.

Peagi hakkasid linna saabuma külalised. Mõni tuli uudishimust, teine inspiratsiooni otsima. Väike Lasteaed sai nimeks “Unistuste Maja”, seal toimusid kontserdid, näitused, töötoad ja isegi salajased muinasjutuõhtud küünlavalguses.

Haapsalu elanikud olid üllatunud — ja rõõmsad. Väike Lasteaed, kes oli kunagi olnud lihtsalt laste mängumaa, oli otsekui ümber sündinud, saanud kohaks, mis tõi linna uut elu, naeru ja loovust ning toredaid külalisi nii lähedalt kui kaugelt.  Lasteaed ei olnud enam kurb ega mahajäetud — ta oli taas täis naeru, ainult et nüüd olid naerjad nii lapsed kui nende vanemad ja vanavanemad.

Ja nii elas Väike Lasteaed edasi — mitte ainult seinte ja katuse, vaid oma uue südame ja uute unistustega.

Lõpp.
Või siis hoopis… uus algus.