Minu nimi on Kädly Künnap, olen sündinud ja kasvanud endises Ridala vallas, nüüd siis võib öelda Haapsalus. Õppimist alustasin tolleaegses Haapsalu I Keskkoolis ning 12 aastat hiljem lõpetasin Haapsalu Gümnaasiumi – nimi muutus, kool oli ikka sama, armas ja kodune. Pärast keskkooli lõpetamist oli mul ainult üks kindel mõte – minust saab õpetaja. Õnneks minu soov täitus ning kohe pärast diplomi saamist võttis kodukülas asuv kool mind lahkesti vastu.

Haridus on tänaseni minu südame teema. See pakub mulle rõõmu, toob sära silma ja teisalt loob piisavalt palju väljakutseid. Täna töötan Lääne-Nigula vallas, olen Martna-Palivere Põhikooli koolijuht.

Kool on koht, mis on kõigile meile tuttav, erinevus seisneb vaid ehk mälestustes ja emotsioonides, mida endaga kooliajast kaasa oleme võtnud. Mina usun, et minu esimene klassijuhataja oli see, kes tekitas minus armastuse kooli vastu – ta oli alati lahke, sõbralik ja toetav. Õppimist kui sellist ma justkui ei mäletagi, meelde on jäänud huvitavad koolipäevad ja õpetaja soe olemine. Just selline võikski olla tänapäeva kool, kus lisaks teadmiste ja oskuste õpetamisele ei unustata ära õpilast ja tema individuaalsust – tema kasvamist inimesena, tema oskust ja soovi teha valikuid, olla nendes vaba, tundes, et tuleb oma valikutega toime. Kui toetatud on õpilaste autonoomia, seotus ja kompetents, kasvab õpimotivatsioon. Õppimisest huvitatud õpilane on kõige parem kingitus nii õpilasele endale, õpetajale, lapsevanemale kui kogu laiemale ühiskonnale. Seega ma olen kindel, et kui õppimisprotsessis teadlikult tegeleda psühholoogiliste baasvajaduste toetamisega, toetame koolis nii õpilasi kui õpetajaid.

Ühiskond on muutunud, õpilased on muutunud ja see tähendab, et ka koolid peavad muutuma, sest tänased tööandajad ootavad tööturule koostööd väärtustavaid ning avatud ja vastutustundlikke noori!

Lisaks oma igapäevatööle püüan olla aktiivne kogukonnaliige. Löön kaasa Asuküla Seltsi tegemistes ning kuulun teist perioodi ka seltsi juhatusse. Vaatamata sellele, et elutempo on muutunud kiiremaks ning igaühel meist omad tegemised, on hea meel selle üle, et rahvas siiski on huvitatud seltsimajades toimuvast. Olgu selleks teatriõhtu, kontsert, kunstinäitus, mälumäng või niisama argiõhtused arutelud – inimesed tulevad kokku. Sellised kooskäimised on minu meelest väga olulised, sest toetavad ühtset kogukonnatunnet. Meie paikkonda on kolinud palju uusi peresid, vanad talumajad on saanud uued omanikud ning just seltsimaja on see koht, kus oleme omavahel tuttavaks saanud. Haapsalu maapiirkondades on mitu aktiivselt toimetavat seltsimaja koos tublide inimestega eesotsas ja kuigi elame linnas, julgen öelda, et küla elab!